Hää Wäega talu

Väisasime sel suvel sellist permakultuurset kohta nagu Hää Wäega, mis tegeleb peamiselt ravimtaimedega ja nendest tervendavate toodete valmistamisega. Valikus on erinevad teed, seebid, õlid ja salvid. Ravimtaimed lähevad värsekel kujul ka pea kõikidesse toitudesse. Enim kiidab perenaine aga kasetõrva salve, mis on saanud palju kiitust. Sellel talul on palju rääkida ja igal taimel on oma lugu ning tervistavad salvid ja õlid on pikkade katsete tulemus..

Talus on ka mitmeid loomi nagu ponid, kanad ja haned. See on koht, kus püütakse murupügamise ja üldse niitmisega tegeleda nii vähe, kui võimalik. Peenardes on märgata ka muti peleteid, mis tundusid tõepoolest toimvat. Tühi plekkpurk metallist varda otsas. Suurema maa-ala puhul muidugi tuleks neid vastavalt vajadseele rohkem panna. Silma hakkas ka köetav kasvuhoone, mis kasutab ära vana kerise sooja õhku ning talvel ka natuke maasooja. Kogu mulje antud kohast jäigi heas mõttes üsna metsik. Kogu süsteemil lastakse nii palju ise-toimida, kui saab. Hämmastav kohtumine tabas aga meid taluõue keskel, kus visalt õunu kandev c.a 300.aastane õunapuu oma elujõu ja vägevusega sellele kohale võlu andis. Puu ise oli seest üpris tühi ja tema tüvi ümbermõõt võis olla julgelt üle kahe meetri. Sellelt puult saadud õunaäädikas jääb pikaks ajaks meelde. Tervistav klaasitäis sooja vett õunaäädikada annab organismile jõudu.

Saime kõik kaasa tüki sajandivanust pesuseepi. See meenutas mulle nõukogude aegset, millel oli üsna vänge ja iseloomuga lõhn. Sellel seebil oli aga tunda ka lambarasva lõhna, mis tõi kuidagi lapsepõlve mälestused esile.

300. aastane õunapuu.
Mutipeleti.

Peenra uuendamine

Ajapikku oli meie maasikapeenar vanaks jäänud, naati ja küüslauku täis kasvanud. Nagu permakultuuris ikka mõtlesin, et kuidas seda kerge vaevaga uuendada. Joonistasin paberile peenra selle suvise jaotuse võttes arvesse ka millised taimed kokku kasvama sobivad. Vanast maasikapeenrast saab tänavu herne, oa, maisi, kurgi ja suvikõrvitsa peenar. Ja, nojah küüslaugu ka kui nad seal juba on.

Alustuseks trimmerdasin umbrohu maatasa, jätsin alles vaid küüslaugud.
Peenart ümbritseb betoonist äärekivi. Kaevasin äärest mulla veits madalamaks, et naadid kohe papi ja betooni vahelt välja pressima ei hakkaks. Mõned küüslaugud kolisid siiski ka uude kohta.
Järgmisena katsin peenra talve jooksul kogutud papiga.
Ühele osale peenrast panin sõelutud mulda, teisele laotasin mere äärest toodud adru ja aiast riisutud lehti
Järgmisel hommikul kerges udus külvasin herned, oad ja maisi. Ülejäänud peenar jääb hetkel kurgi ja suvikõrvitsataimi ootama.
Jõudsin veel ka kasta enne kodukontorisse tööle asumist. Jätkan piltide lisamist kui midagi uut näidata on 🙂

Proosa talu

Manfred on teinud oma maatükkidel muljetavaldavat istutustööd – alates 1997. aastast väiksele paarihektarisele maalapile tuhatkond puud. Enamik puude viljadest on mõeldud lindudele ja loomadele ja natuke ka inimesele. Insenerlikku läbimõeldust võis märgata igal sammul,eriti veekasutuse osas, permakultuuri poolt esindas rohkem tohutu suur loodusearmastus kui disain. Mul tekkis esimest korda elus tunne, et ongi võimalik toidusalu teha ja Manfredilt on palju õppida nii tema teadmistest kui ka vigadest.

Tal on ka ünsa suur ja köetav kasvuhoone, mis on majaga kokku ehitatud. Selle ees on peenarde ala, mis on süsteemne ja meenutab natuke kasvuhoonssee rajatavat. Kindlasti on tasub ka mainida Manfredi majaehitus loovust ja sära, kus leiab palju häid lahendusi ja inspiratsiooni.

Manfred Meyer(Paremal),Proosa talu

Manfredil on koostöö huvi, seega tutvustus talust ja selle eesmärkidest PDF failina allalaetav.