Väisasime sel suvel sellist permakultuurset kohta nagu Hää Wäega, mis tegeleb peamiselt ravimtaimedega ja nendest tervendavate toodete valmistamisega. Valikus on erinevad teed, seebid, õlid ja salvid. Ravimtaimed lähevad värsekel kujul ka pea kõikidesse toitudesse. Enim kiidab perenaine aga kasetõrva salve, mis on saanud palju kiitust. Sellel talul on palju rääkida ja igal taimel on oma lugu ning tervistavad salvid ja õlid on pikkade katsete tulemus..
Talus on ka mitmeid loomi nagu ponid, kanad ja haned. See on koht, kus püütakse murupügamise ja üldse niitmisega tegeleda nii vähe, kui võimalik. Peenardes on märgata ka muti peleteid, mis tundusid tõepoolest toimvat. Tühi plekkpurk metallist varda otsas. Suurema maa-ala puhul muidugi tuleks neid vastavalt vajadseele rohkem panna. Silma hakkas ka köetav kasvuhoone, mis kasutab ära vana kerise sooja õhku ning talvel ka natuke maasooja. Kogu mulje antud kohast jäigi heas mõttes üsna metsik. Kogu süsteemil lastakse nii palju ise-toimida, kui saab. Hämmastav kohtumine tabas aga meid taluõue keskel, kus visalt õunu kandev c.a 300.aastane õunapuu oma elujõu ja vägevusega sellele kohale võlu andis. Puu ise oli seest üpris tühi ja tema tüvi ümbermõõt võis olla julgelt üle kahe meetri. Sellelt puult saadud õunaäädikas jääb pikaks ajaks meelde. Tervistav klaasitäis sooja vett õunaäädikada annab organismile jõudu.
Saime kõik kaasa tüki sajandivanust pesuseepi. See meenutas mulle nõukogude aegset, millel oli üsna vänge ja iseloomuga lõhn. Sellel seebil oli aga tunda ka lambarasva lõhna, mis tõi kuidagi lapsepõlve mälestused esile.
