Permakultuur on looduslikke ökosüsteeme järgiv põhimõtete kogum ja filosoofia, mida saab kohaldada väga erinevates eluvaldkondades alates maaharimisest ja toidukasvatamisest kuni (energia)majanduse ning kestliku eluviisi ja -keskkondade kujundamiseni välja.
1970. aastatel Austraaliast alguse saanud permakultuur oli algselt vaid aiapidamise teadmistepõhine ja ökoloogiline meetod, mis ammutab eeskuju loodusest enesest. Kohaliku kliima, mullastiku, taimede, putukate jt aiaelanike omavahelisi seoseid jälgides luuakse teadlikult harmooniline keskkond, mis on sisuliselt hooldusvaba.
Permakultuuriaed ei vaja kunstlikke mõjutusvahendeid, et püsida lopsaka ja tervena. See on kestlik ja hooliv aiapidamismeetod, kus kasutatakse ära toimivaid suhteid ja üksteist toetavaid elemente. Permakultuuris käsitletakse aeda kui ühtset ökosüsteemi, kus oma roll on täita kõigil: taimedel ja putukatel, loomadel ja lindudel, kasuritel ja kahjuritel. Kõige tähtsam on leida tasakaal ja aeda sobivad mõjutusvahendid, et nautida muretut ja mugavamat elu, saades samas head saaki. Permakultuuriaias tunnustatakse loodusseadusi, aga see on ka filosoofiline lähenemine.
Permakultuuri võiks selgitada kui põhimõtete kogumit, omamoodi filosoofiat, kasulike seoste võrgustikku või kavandamissüsteemi, mis ühendab keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku elulaadi tõdesid. Väljend permakultuur on tuletatud ingliskeelsetest sõnadest permanent (püsiv, kestev) ja agriculture (põllumajandus). Tänapäevaks on permakultuuri edendajad jõudnud põllupidamise ja endatoidu kasvatamise juurest kestlike elukeskkondade kujundamiseni, mille eeskujuks on ökosüsteemide toimimine. Permakultuur tähendab eelkõige mõistmist ja käitumist kooskõlas looduslike protsessidega, looduse ja meie tegevuse vastastikuse toimega. Permakultuuri eesmärgiks on luua stabiilne ja tootlik süsteem, mis kataks inimeste vajadusi. See on kavandamise süsteem, kus iga element toetab ja varustab teisi elemente ning mille lõppeesmärgiks on praktiliselt isetoimivad süsteemid, millesse inimesed sobituvad loomuliku osana.
Permakultuuri kavandamise ja rakendamise aluseks on põhiväärtused ja eetilised põhitõed, mis jäävad muutumatuks hoolimata sellest, mis olukorraga on tegemist. Kokkuvõtlikult:
- Maa eest hoolitsemine (inglise Earth care) – arusaam, et Maa on kogu elu allikas ning inimkond on osake Maast, mitte ei asetse sellest eraldi.
- Inimeste eest hoolitsemine (inglise People care) – üksteise toetamine ja abistamine viisil, mis ei kahjustaks ennast, teisi ega Maad ja aitaks luua eluterveid ühiskondi.
- Õiglane jagamine (ehk tarbimisele piiride seadmine) (inglise Fair share) – Maa piiratud looduslike ressursside kasutamine õiglasel ja targal moel.
Permakultuuri põhimõtteid saab järgida iga inimene sõltumata, kas elab linnas või maal, korteris või majas.
Permakultuuri tuumaks on alati olnud pakkuda vahendeid, mis aitavad kujundada inimeste elupaiku. See “tööriistakast” aitab kavandajal välja töötada lõpliku kavandi, mis tugineb ökosüsteemide vastastikuse mõju vaatlusele. Permakultuuri kui kavandamisviisi uuenduslikkus seisneb selles, et hinnatakse kõrgelt just looduslike ökosüsteemide efektiivsust ja produktiivsust ning taastuvaid energiaallikaid (tuul, päike, tuli, gravitatsioon, lained jne) ning otsitakse viise, kuidas katta inimeste vajadusi toidu- ja peavarju järele just neid eeskujusid ja allikaid kasutades.
- Vaatle ja suhestu. Võttes aega looduses olemiseks ja vaatlemiseks, suudame kavandada lahendusi, mis sobivad meie konkreetsesse olukorda.
- Püüa ja salvesta energiat. Arendades süsteeme, mis koguvad ressursse nende külluse tipul, saame neid ressursse puuduse korral kasutada.
- Saa saaki. Veendu, et töötamise tulemusena tekib tõeliselt ja praktiliselt kasulik hüve (mitte ainult esteetiline mulje või nauding).
- Rakenda iseregulatsiooni ja arvesta tagasisidet. Kindlustamaks süsteemide edukat toimimist, tuleb vältida ebasobivaid tegevusi.
- Kasuta ja väärtusta taastuvaid ressursse ning teenuseid. Kasuta looduse küllust parimal moel vähendades tarbivat käitumist ja sõltuvust mitte-taastuvatest ressurssidest.
- Ära tooda prügi. Väärtustades ja kasutades ära kõiki meile kättesaadavaid ressursse, ei lähe midagi raisku.
- Kavandamine mustritest detailideni. Astudes sammukese eemale, suudame vaadelda looduse ja ühiskonna mustreid. Need mustrid võivad muutuda meie kavandi selgrooks, millele lisanduvad aja jooksul detailid.
- Pigem ühenda kui eralda. Õigeid asju õigetesse kohtadesse asetades arenevad nende vahel vastastikused suhted ja nad hakkavad tööle üksteist toetades.
- Kasuta väikeseid ja aeglaseid lahendusi. Väikesi ja aeglaseid süsteeme on suurtest lihtsam toimimas hoida, kasuta paremini kohalikke ressursse ja saa jätkusuutlikumaid tulemusi.
- Kasuta ja hinda mitmekesisust. Mitmekesisus vähendab haavatavust, mida põhjustavad erinevad ohud ning kasutab ära selle keskkonna omapära, kus ta asetseb.
- Kasuta servi ja hinda äärealasid. Äärealadel toimuvad kõige huvitavamad asjad. Need on sageli kõige väärtuslikumad, mitmekesisemad ja tootlikumad elemendid süsteemis.
- Vasta muutustele ja kasuta neid loovalt. Me saame vältimatut muutust positiivselt mõjutada, kui seda hoolikalt jälgime ning sekkume õigel ajal.